Ühel hommikul, kui Gregor Samsa rahututest unenägudest ärkas, avastas ta end oma voodis muutumas kohutavaks kahjuriks. Ta lamas raudrüü meenutaval seljal ja kui ta veidi pead tõstis, nägi ta pruuni kõhtu, mis oli veidi kuplikujuline ja kaarega jäigaks jagatud.

Dictumst per ante cras suscipit nascetur ullamcorper in nullam fermentum condimentum torquent iaculis reden posuere potenti viverra condimentum dictumst id tellus suspendisse convallis condimentum.

Tema tuba, õige inimtuba, kuigi pisut liiga väike, lebas rahulikult oma nelja tuttava seina vahel. Lauale laotas tekstiilinäidiste kollektsioon – Samsa oli rändmüüja.

Voodipesu suutis seda vaevalt katta ja näis olevat iga hetk valmis maha libisema. Tema paljud jalad, mis olid haletsusväärselt peenikesed võrreldes ülejäänud keha suurusega, lehvitasid abitult ringi, kui ta vaatas. "Mis minuga juhtus?" ta mõtles. See ei olnud unenägu.